Klient soovis sõnastada emadusega seotud hirme ning jagada neid ausa ja isikliku tekstina.
Algmaterjaliks olid mõtted ja märksõnad, mis vajasid struktuuri ja selget vormi, et neist saaks terviklik ja kandva rütmiga lugu.
Eesmärk oli luua aus ja äratundmist tekitav lugu, mis kõnetaks sihtrühma ning soodustaks arutelu.
Töö käigus:
- struktureerisime mõtted loogiliseks tervikuks;
- lõime tekstile rütmi, mis oleks kaasahaarav;
- säilitasime kliendi hääle ja emotsionaalse aususe;
- sõnastasime küsimused ja hirmud nii, et need kõlaksid siiralt, kuid selgelt.
Valmis tekst tõi kaasa jagamisi ja arutelusid ning tekitas sihtrühmas tugeva äratundmise.
Paari kuu pärast saab minust ema.
Ma ei oska veel praegugi kindlalt öelda, kas see on mulle ikka päriselt kohale jõudnud.
Viimastel kuudel pole justkui mu elus olnud palju muutusi, samas on muutunud kõik.
Alles see oli, kui beebitulekust teada saime, nüüd juba paneme beebivoodit kokku.
Muutunud on ka teemad, mida kaaslasega arutame.
Ja muutunud olen mina. Nii seest kui väljast.
See on lihtsalt võimas, millise transformatsiooni mu keha on läbinud, kuidas on muutunud mu mõttemaailm ning kuidas ma juba praegu intuitiivselt püüan anda endast kõik, et pakkuda oma lapsele parimat.
Aga, kas minust saab ikka hea ema?
Kas ma olen teinud hetkel kõik selleks, et lapsel oleks hea?
Kas ma saaksin paremini?
Kuidas olla hea kaaslane?
Kuidas parimal viisil toetada iseenda keha ja vaimset tervist?
Kas ma olen selleks kõigeks ikka päriselt valmis?
Ma saan aru, et ma ilmselt ei ole esimene ja viimane naine, kes neid küsimusi enne lapse sündi endalt küsib.
Ometi painavad need mind nii tugevalt, et ma päriselt kardan.
Ma kardan ebaõnnestumist.
Ma kardan läbipõlemist.
Ma kardan, et ma ei ole piisav.
Ma kardan neid ärevaid mõtteid, mis tekitavad minus nii palju hirmu.
Ma kardan, sest ma päriselt tahan olla hea.
Kuidas aga olla hea milleski, milles pole mul kõige vähematki kogemust?